Jah, just, vähemasti emotsionaalsed akumuleeruvad kehaosakesed said laetud. Aset leidis säärane sündmus, kus 20 aktiivset fotoklubilast väisasid kindluseks ehitatud, kuid hiljem suurepäraselt vanglaruumideks sobitunud hoonetekompleksi kuuendamal oktoobrikuu päeval. Sügis oli küll kella seitsmeks õhtul, mil ekskursioon algas, oma tumeneva pimedusepitsri sujuvalt maadligi vajutanud.
See muidugimõista üht endast lugupidavat fotoharrastajat ei häirinud. Kel massi oli rohkem kaasas, ei olnud unustanud kolmjalga kodust ühes haarata. Tuli tarbeks, kuid ka kindlama käega laskespordiharjutusi viljelenud huvilised said pildid võetud, pole kahtlustki. Teisalt andsid vanglamüüre palistavad kuppellaternad oma koonusjaste valgusvihkudega elamustele vaid inspireerivaid tõukeid.
Kergelt vahustes lainetes mere tagant terendas pikk rida Pirita tee tulesid, autod jadapidi vaevumärgatavalt kulgemas nende all. Taamal veelgi aga Tallinna teletorni virvendavad punased märgutuled ja mitmetele fotoklubilastelegi tuttav 202 meetri kõrgune Iru elektrijaama korsten. Kuskil seal...sest nad ei paista selgelt – okastraat jääb ette.
Kui õues võib kohati pimenev olustik tekitada tuskagi, siis siseruumides sellele enam ruumi ei jää. Sinna see sobib, seal on koleduse koht. 1980-ndatel pandi kongiakendele pooletonnised trellid ette, et vang liialt huvitatult lahele ei küünitaks piiluda – regatt ju. Ruumid on rõsked, viimane sihtotstarbeline külaline lahkus Patareist 4 kuu eest. Seentele vaieldamatult soodne pinnas. Teab, millal nad oma ülemvõimu haaravad ning kinniseks loodud asutus taas kinniseks muutub.
Sisehoovis märkame mitmeid koerapuurisarnaseid moodustisi, mis ilmnevad, et polegi päris koertele. Koertele inimestele hoopis loodud teised. Ilmselt tundus seal viibinutele õhk enamgi vabam kui paljud seda looduseski hinnata oskavad. Treppidest alla, mitte kaugel saunaruumidest asus aga „viimne tuba“. Sealt edasi enam mitmetel asja ei olnud. Kui mitmel, seda ei suuda enam meenutada vist ajalugugi. Eesmises toas on laes rippu üksik ere pirn. Sealt mindi edasi tupikteele, ruum on pigem pisike, seinal laudplate. Põrand sellel lebava dreeniavause kõrval on ebaloomulikult punane. Veri. Kuid ilmselt pestud. Või püütud vähemalt.
Kuid ülevalpool elati. Vangi sattus ka mitmeid poliitvange. Ajad on olnud ju mitmesugused. Elati nii, nagu parasjagu sai. Traktoriga lasti vesi soojaks ja tehti teed, kangemapoolset muidugi. Oli ämma kuri pilk, olid ema hellad käed.
Täna on Patareis siiski vaikus, vaid seinad vaikselt kõnelevad, kui hoolikalt kuulata.
Tublimad fotoklubilased koostavad oma piltidest peatselt GALERII.
Christen Puust
TTÜ Fotoklubi
)
)
)
