Seal väiksel Balti merel
on üks väikene Kihnu saar
Pildistamishuvilised tipikad andsid augustikuu tormi ajal jalgadele valu ja põgenesid Eestimaa väikesaarele. Varasematel aastatel uudistati
Naissaart ja
Pakrit, sel aastal jäädvustati mällu ja filmile
Kihnu elu-olu. Fotoklubi valis vihmase ja tuulise ilmaga saarele jõudmiseks ekstreemseima variandi kalapaadis loksumise. 80-minutilise sõidu ajal viskas
Neptun mitu pangetäit vett üle paadiääre ja Ilmataat puhus tuult kraevahele. Ilmataadiga oli kokkulepe, et kui saarele jõuame siis torm taandub. Ilmataat on sõnapidaja mees.
Sadamas ootas matkalisi kohalik ühistransport. Käruga traktor. Põristades jõuti taluõue, kuhu lompide vahele püstitati kuppeltelklaager. Lõpuks tõmmati fotokotid selga lootuses saare fotogeeniliseimaist paikadest pilte klõpsida.
Majakas päikeseloojangu taustal tundus meie vaimusilmas piisavalt hea pildistamismaterjal. Majaka poole suundutigi. Tee peal said ennast supermodellidena tunda lambad, sisalikud, hüljes ja kajakad. Unustada ei tasu ka mardikas Leopoldi, kes tükk aega näpul poseeris ja ohtralt pildistada lasi. Veendusime, et Kihnus maitsevad vaarikad, õunad, põldmarjad ja kadakamarjad sama head kui mandril. Saime teada, et Kihnu kõige popim transpordivahend on külgkastiga (!) mootorratas. Tõestasime, et linnarahvas oskab sauna kütta ja liha grillida.
Õhtusesse programmi mahtus Pärnu memmede-taatide ühingu
"Elulust" tantsu- ja lauluetendus. Kontsert läks nii südamesse, et järgmiselgi päeval lõõritasime "Elulusti" hitti "las mööduvad aastad, las halliks läheb pea…" Hiljem tantsisime kohalike ja mitte-nii-kohalikega instrumentaal-vokaal ansambli "Kikilips" järgi peaaegu päikesetõusuni. Kahjuks küll jäi pilvede tõttu
perseiidide sadu nägemata.
Kihnlased on edasi-tagasi voorivate turistide vastu ülisõbralikud ning kiiresti saadakse jutusoonele. Peamine jututeema on talvetorm, mis pool saart üle ujutas ja ainsa korterelamu katuse minema lennutas. Lugusid lennuväljani ujunud külmkappidest ja vokkidest, vesirottidest puude otsas, liiva alla mattunud kadakatest, rinnuni veest ja hävinud saagist jutustasid nad läbi huumoriprisma. Kihnlased on vapper rahvas.
Tagasiteel panime pakid vööri ja jätsime punasetriibuliste seelikutega kihnumemmedega hüvasti. Saigi läbi meie tõsielusari "Kihnu". Järgmisel hooajal uued osad uuel saarel. Või siis jälle Kihnul.
Minu igatsus ta järel,
mil ükskord sinna saan.
Urvika Palts
fotod: Arno Mikkor
)
)
)
)
