Seiklusjanuline Fotoklubi hing vajas toitu. Toitu uute avastuste ja rännakute näol. Asi otsustatud- pakkisime 5.veebruari varahommikul moonakotid, tankisime bensiinipaagid ja nagu meie naaberrahvas ütleb: padavai lõuna poole
Pikk teekond läbi Tartu ja Põlva viis meid eemale linna kärast ja argipäevastest kohustustest. Just sinna, kuhu meil oli vaja sattuda - tsivilisatsioonist võimalikult kaugele: vaimu välja puhkama. Ilmataadiga olid jutud räägitud ja mees pidas oma sõna. Terve laupäevase saatis meid naerulsui päikeseratas, mis igale fotoklubilase viimase hea-tuju-süsti andis.
Veetsime selle päeva kaamerad näpus looduses ringi uidates. Selja taha jäid kilomeetrid Meenikunno rabarajal ja müstiliste Piusa liivakoobaste nõlvadel. Julgemad ei jätnud ka võimalust vana kaevanduse maaalustes käikuderägastikus ekselda.
Kõik tervelt tagasi- suundusime tagasi oma hubasesse metsamajakesse. Õigepea istusime juba kõik koos kamina ääres suure õhtusöögilaua taga. Kui selle kohta ei või öelda chill, siis mille kohta üldse võib?=) Otseloomulikult ei puudunud ka saunaskäik koos karastava lumehange hüppega.
Järgmine päev, pühapäev, algas varakult. Varakult nendele aktivistidele, kes olid õhtul enesele eesmärgiks seadnud
rappa päikesetõusu pildistama minna. Seni ajasid teised ka endil une silmist ja peale kosutavat hommikusööki pakkisime oma kodinad, et rännakut jätkata. Teed viisid meid idanaabrite piirini välja. Sõitsime läbi enamus piiriäärseid külasid ja ei jäänud nägemata ka meie hiiglasliku naabri siniste sibulkuplitega kirikud. Võimas!
Õnneks keegi teisele poole piiri ära ei eksinud ning peagi võisime võtta suuna tagasi pealinna poole. Tagasiteel kinkis loodus meile veel ühe vaatemängulise etenduse: looduskauni päikeseloojangu. Kuid pilte sellest ja kõigest muust veel huvitavamast oled Sa oodatud tulema vaatama slaidiõhtule Fotoklubi ruumides 23.veebruari õhtupoolikul.