11. septembri hommikul kogunes 11 hea tujuga varustatud fotoklubilast TTÜ peamaja ette. Kõik ühise eesmärgiga minna Pakri saari vallutama. Pakri saared on teada-tuntud vanade sõjaväebaaside ja pommiaukude poolest- seega vaatamist on saartel küllaga. Juhuslikult langes aga meie minek kokku katastroofipäevaga: 3 aastat Ameerika tragöödiast ja 7 aastat Kurkse katastroofist. Kohe pärast Kurkse sadamasse jõudmist algas seal pidulik mälestus-tseremoonia langenud sõdurite auks. Tseremoonia, mis mõnevõrra küll viivitas meie väljumist sadamast, kuid mis kindlasti mõtlemisainet andis.
Viimaks laadisime oma kompsud paati, kinnitasime päästevestid ning sõit võiski alata. Omajagu nalja sai paadimehega, kelle jutt kohe vägisi pidevalt naiste peale läks:) Samuti teadis ta rääkida 3-meetristest lainetest ja tormihoiatusest, millest tulenevalt kuivaks ei oleks tohtinud meist keegi jääda. Kuid kõigele vaatamata läks sõit hästi, võib-olla isegi natuke igavalt. Igastahes 40. minuti pärast võisime kuiva jala Väikse-Pakri kaldale toetada.
Saare peal kinnitasime natuke keha, laadisime kaamerad ning alustasime seiklust Väikse-Pakri põhjaranniku poole. Esialgu tekitas mõte võimalikest miinidest kadakate all hirmu, kuid päriselus olukord nii hull ei ole ja julgus varemete vahel ringi joosta tuli õigepea tagasi. Õige-pea selgus tõsiasi, et me polegi saare peal ainukesed- peale saare ainsa asuniku Mati kondas Pakril ringi 50 pankurit; nimelt korraldas Ühispank oma töötajatele ekstreemspordipäevi. Kohati tekkis tunne nagu oleksime mahajäetud saare asemel tihedasti asustatud külaelu keskele sattunud. Õnneks fotoklubilased ei lasknud ennast sellest häirida:)
Kõige süngema mulje jättis vast kaht saart ühendav “sild”, millest vabalt oleks võinud läbi vajuda. Selle jaoks ei oleks olnud palju vaja teha- vaid jalg mõnele läbipehkind lauale toetada ja oleksid avastanud end äkitselt paar meetrit allpool. Märgade pükstega muidugi.
Meie tegemisi soosis harjumatult ilus ilm, mis näitas silmad ette nii mõnelegi Eestimaa keskmisele suveilmale. Märkamatult veeres aga aeg õhtusse, jättes seljataha ~15km Väikse-Pakri teid. Teid, kus kunagi jooksid sõdurid ning kus praegu Mati vihaselt oma Villisega ringi kihutab:)
Mõnus oli õhtul väsinult lõkke ääres istuda, vorsti süüa, nähtust pajatada, vempu visata, matkajooki manustada… julgemad ei jätnud kasutamata ka võimalust lõkke ääres tähtede all magada:)
Erakordseks teeb veel selle ürituse täielik slaidile pildistamise hullus:) Sellest tulenevalt saab fotoklubi ruumides toimuma ka vastava-teemaline slaidide vaatamise õhtu. Jälgige reklaami!
Tore oli. Tänan Teid!
Go Pakri,
Go Fotoklubi!
Lauri Laineste
fotod: Marko Vilberg
)
)
)
)
)
