Ärkasin reedel tavapäratult rahumeelses olekus. Avastasin endalegi rõõmuks, et tegemist on iseenesest täiesti tavapärase tööpäevaga, mille olin ednale eriliseks loonud vabastades tolle tüütavatest töökohustustest. Kuid pelgalt see polnud ainukene põhjus, mis pani linnud tol kaunil hommikul rõõmsamalt laulma. Teadmine tulevikust muutis õhu kergeks ja mõnusalt vibreerivaks.
Lõunaks oli läinud nõnda, et leidsin end teiste klubilaste seas koondununa sinisesse bussi tipi parklas. Masina luitunud värv ei jätnud kõhklusi selle tagaluukidest maha jäänud kilomeetritest, kogemusest maailmateedel ja seetõttu ilmselgest veendumusest igast hädast tolle trui neljarattalise sõbraga läbi tulla.
Tean, et uimerdised, kes ei olnud osanud vabastust tööandjalt küsida olid tulemas oma väikese vankriga hiljem järgi. Selleks ajaks, kui nad end koondatud olid saanud, olime meie juba Tartusse jõudnud.
Great success. Tartu üllatas oma tavapäratu tavapärasusega ning joonitud Photopoindi pilkupüüdva peakontor-angaariga. Kas lennuväli jäi muidu kuhugi lähedale?
Pühajärve ääres avastasid paljud endid pilti tegemas, üles võtmas veteväljasid ja purdeid suubumas sellesse tasapinnalisse kujutisse. Mõni pildistas käsi. Üldiselt oli seal meeliülendavalt rahulik, energeetiliselt laadiv olemine. Just paras siirdumaks tõelisse seiklusse, Õdra järve äärele, liivaluiteid ja varaärganud sääski otsima.
Tee peal jalutasid vastu kaks sületäit halgusid, kelledele me lahkelt jalavaeva kergendust pakkusime ja kenasti bussi põrandale lebosse asetasime. Nad lubasid vastutasuks hiljem kasulikeks osutuda. Kaarti meil muidugimõista ei olnud, kuid intuitiivne soov kohale jõuda ja paljukogenud bussirool aitasid meid läbi metsa mitmete võsaste järvede äärde. Sellist võpsikut Marko mõtleski?! Selge, ise ta ju uimerdab ka alles kuskil teiste jõmmidega.
Polnud pikka ootamist kuniks nad juba jõudsidki. Nüüd oli ajuvirgutusvoor orienteerujatele ja kohal me olimegi – siiski, tegemist sel aastal kohatud järveäärtest kauneim Eestis. Lõkkeaseme kõrvale olid seatud meeldivalt jalapuhakmisalused, kõrval onn, millesse leidis end sisseseadnuna peatselt esimene õhtu langenu – Riho.
Et õhtu ei oleks niisama virgutavate kuumade jookide ja telefonivestluste hukka läinud oli plaanikohane romantiline pildivaatlemisseanss. Kujutised projitseerusid improviseeritud ekraanile. Päris uue päeva hakul oli paslik välja kraamida loodusepildistamise objektiivid ja minna matkale ümber järve. Tublimate seas jõudsime suisa kolmandiku peale. Udutas. Paras aeg hetkeseks pikutuseks. Oleks see vaid möödunud puhates, kui mingid tüübid poleks mööda metsa eest pagevat täispuhutud madratsit taga ajanud.
Laupäev oli kingitud ilmaga. Viimane kodumaine poekülastus leidis paljuski rõhuasetust karastavatele kihisevatele jookidele. Edasi oli suund kindlameelselt Ape piiripuntile, mis ei rabanud liigse külastatavusega. Järgmiseks leidsime end kui võluväel juba Võnnust, kohalikus keeles öelduna Cesis. Paljuski poolteistsada kilomeetrit põhjapool paiknevat mulgimaa südant meenutav küla oli meie vastu helde ning korraldatud oli nõukogude pärandist eksklusiivsemate automobiilide liikuvate eksemplaride kogunemine. Rahvas oli asja tõsiseltvõetavust tõestanud end riietades vastavatesse mundritesse ja ajastule sobilikku riietusse. Turgutav oli kõike seda laata jälgida ja mahedas loojumisele sättivas päikeses jäädvustada.
Siguldas tegime eine raudteejaama lähistel asuvas pizzerias ja meenutasime kohalike suhtlemishuvi. Söömine on alati kosutav. Ning samas ka üllatavalt väsitav. Küll ainus töö, mis toidab, kuid selgelt siiski töö. Gauja ürgorus leidsime pande inimesi, kes riputasid end õhutrammist alla jõe kohale ja seejärel maandusid peale mõningast kummi otsas kõlkumist kuhugi kaskede vahele. Ahvatlev. Parem kui mistahes pekkaniska loodud hüppetorn. Kõrgustesse püüu iha rahuldasime aga koopa kõrval asuvatel treppidel. Jalgadel tekkis sellest oma arvamus.
Oli aeg sättida end viimasesse sihtpunkti kuramaa pinnal, saun -puhkekeskusesse, mille olime eelnevalt peremehega kellegi suurepärases keelteoskuse mahlas kokku leppinud. Jõudsime kohale meeldiva hilinemisega, mis moodustas pargi kohale hoopis iseärase saladuste loori – „kas see on ikka see koht; kes siin see omanik küll on; omanik ilmselt enam nii hilja küll ei tule; hissand kui nummi selle raha eest; KES HELISTAB OMANIKULE?!“ Omanik tuli, ei jäta naabreid hätta, isegi kui juba laupäevaõhtu on võimust võtnud kandvate jalgade sirgemeelsuse üle.
Koht sai veelkord kiidetud ka hommikul, kui meenutustepagasisse oli lisandunud kuumas leiliruumis uttu kaduv lõputuna tunduv lava, päevinäinud dush, hommikune kiik. Päevane terendav päike üle heinamaade ja kummaliste järvede ning venivate veiste nende vahel. Lõõgastavas kaminaruumis on läbiviidud juubelinäituse piltide peamine valik. Mida veel? Keegid juba keeravad süütevõtit ning me ei mõtle, mille jaoks. Tuleb siiski minna.
Tille piiripunkt on veel rohkem keset metsasid kui seda oli eelmine ületatu. Kuid elu piiril on märkimisväärselt ärksam. Autoomaniku entusiastliku abi peale soovitakse siiski ka pagasiruumi pilk heita (põgenikud Dagestanist?). Ilmselgelt läheb kontrollimisele lõgiseva diiselbussi kütusepaagi konsistents. Kuid ei mingit muret – teretulemast Tille „säärejooksu“ teedele.
Abja – Paluojas leiab aset viimane ettevalmistus lõppspurdiks. Pannkoogid maitsevad lõunapoolses õhus sootuks teisiti. Ning piim ja kefiirgi. Või on see miski muu? Hea et võtsin priimuse kaasa. Järv ahvatleb kõrval oma salakavala vetevooga ujuma... Sinnapaika ta selleks korraks paraku jääb. Nägudeni!
Hekti retkest pildis näeb siin
galeriis.
Jutt:
Christen Puust
Pilt:
Tõnu Tunnel
Tallinn 2007
)
)
)
