Drrlll....MIS TOIMUB??? Keset ööd on äratuskell päris lolliks läinud? Ah, ei, õigus küll, täna ju pidigi Tartu rong minema. Ega midagi, tuleb minna.
Juba kolme tunni jagu rataste ragina saatel olemegi lõunaosariikide pealinnas. Kunst vibreerib õhus ja tervitab kõiki saabujaid juba peroonil. Äkitselt muutub määramatus määratuks ning kõik teavad oma kohta. Miks nad just praegu ja siin on.
Seinad on kunstikooli fotoosakonnas just seetõttu hallid, et neilt ei peegelduks värve täis valgust piltidele neid vaadates. Ruumid on muljetavaldavad; mustvalge labor rinnakõrguse ja meetrilaiuse vanniga, mitu Soomest saadud asist suurendit, värvilabor, tehnikasahver plaatkaamerateni välja, ümarate nurkadega metafüüsiline stuudio. Mida kõike.
Täpselt saabumine on Tartus ilmselge hilinemine. Tervituseks kallame sangata kannust sissetöötand rätiku abil kohvet ning asume lektorit kuulama – Vallo Kalameest. Mees teab mis mees räägib – juttu tuleb kuidas ja miks me jäädvustame, fotograafia kui väljendusvahend, mis on selle ümber, kes teeb, kuidas asetub tegija konteksti jpm. Lisaks pildianalüüse. Mitmeid, nii kunstikooli tudengite tehtud kribalate piltide vaatamine kui ka meie endi. Vaieldamatult ei saa ühtlasi alahinnata kaamera kasutamise õpetussõnu. Ja lõpulauseks June Newtoni poolt üles võetud film oma mehest, kuulsast fotograafist.
Pealelõunat mindi linna peale patseerima ja mitte ainult. Peaasjalikult tuli ikka teha pilt, mida siis hiljem oleks asi analüüsida. Kes tegid filmile said oma tulemuse järgmiseks päevaks kätte. 0-korrektsiooniga, nagu peab. Kõigil 15 osavõtjal olid „omad näod“. Kõiki analüüsiti. Kõik said mõtlemisainet? Loodetavasti.
Usutavasti jäid kõik osavõtnud Fotoklubi liikmed rahule ja on ilmselgelt mõistetav vajadus ka tulevikus selliseid äratusi korraldada.
Ning ärgem siis unstagem end määritlemast nii nagu seda teeb vanameister Helmut Newton –
pilt on peas juba olemas, tuleb vaid võtta kaamera ja see vormistada!
Sõnad:
Christen Puust
Tallinn
fotod: Arno Mikkor