Mohni on üks pisike saar Suurpea poolsaare tipu juures. Viinistu sadamast on sinna ligikaudu 5 km. Konkureerides Viljanidi folgi üritusega oli meid siiski päris hea seltskond kokku kogunenud, 11 inimest.
Saarele pääsemiseks oli meil kokkulepe kohaliku paadimehega, kes meid oma päramootoriga kalapaadis saarele viis. Paat tundus üsna kipakas lainete vahele ja sõit kujunes seda lahedamaks:)
Istusin paadi ninapoolses osas, kus veel eriliselt kõigutas, sinna sekka ka veepritsmeid lendas. Kõhedust tekitas ka teadmine, et merepõhi on umbes 50 m sügavusel ja sügavaimas kohas isegi 80 m küünib!
Õnneks kestis sõit 25 min. ja peagi võis jala kindlale maapinnale toetada.
Natuke üllatas, et paadimehe sõnul saarel umbes 80 liikmeline seltskond on. Arvasime et see suht inimeste poolt mahajäetud koht, aga siiski mitte. Kaubandustööstuskoda pidas seal oma igaaastast üritust, mis iganes nime see ka ei kandnud. Hiljem nendega suheldes saime teada, et see juba 10-s kord neil sellel saarel olla on. Tähelepanuväärne traditisoon igatahes!
Aga nüüd meie tegemiste juurde tagasi. Majakavaht Raivo oli meie tarvis laagriplatsi teiselpool saart vaba hoidnud, kuhu me siis ka telke püstitama tõttasime. Täpsustuseks, et saare laius oli sellest kohast kõigest 300m ja teise saare külge minemine võttis ainult 5 min! Esimese päeva õhtu kujuneski rohkem puhkuseks. Kui vorstid grillitud ja kõhud täis, tuli mõte teiselepoole saart päikseloojangut läbi objektiivide kaema minna. Päikest küll seekord ei näinud, küll aga kattus taevas süngete pilvedega. See meie fotograafipilku eiriti ei seganud ja pildistamiseks kõlbas ka kõik muu, mis paigal ja eest ära ei liikunud:)
Silma jäi ka üks kahtlaselt raagus puu, mis väga tontlikult tumehalli taeva taustal oma oksi sirutas. Samuti tekitas küsimärke üks kahtlane torn, mille kohta saime järgmisel päeval teada, et see udusireen on ja viimati 80-datel töötanud. Mis põhimõttel see töötanud oli, jäigi selgusetuks.
Tene päev algas palavas telgis ärkamisega. Päike oli üsna kõrgel ja praadis üsna korralikult. Olime kokku leppinud, et saare endine majakavaht teeb meile väikse matka mööda saart ja räägib natuke saare ajaloost.
Just endine, kuna ta kohe pensile oli minemas ja tema uus ametivend juba saarel kohal oli.
Mohni saare vana nimi "Monasaar" või "Monesaar" võib pärineda selle tuulise maalapi keskaegsetelt omanikelt, Gotlandi munkadelt. Mungad hakkasid hiljem mereröövliteks. Sellest räägivad vaid legendid. Juba vanal ajal oli Mohni majakas laevameestele tähtsaks teejuhiks ja kalameestele kohaks, kuhu tormivarju minna. Pool sajandit tagasi pakkus Mohni kaitset piiritusevedajatele.
Saarel olla isegi kõrts olnud, mille asukohta reetsid praegu vaid mõned kivihunnikud, mis juba sammaldunud olid. 30-datel oli saarel ka renditalu, mis Kolga mõisale kuulunud. Tol ajal ühendas saart mandriga ka merepõhjast jooksnud elektri- ja sidekaabel. Jalutuskäik ümber saare viis meid läbi kadakate kulgevat jalgrada mööda. Saarel eriti loomi pole: üks rebane, saarmas ja 2 sokku. Rannas kivide vahel õnnestuski sokku näha päikest võtmas.
Veendusin et see saar on koht kuhu tahaks tagasi tulla, mererannal tundide viisi lainete loksumist kuulata ja lihtsalt olla. Loodan et kõik kes käisid, said seal puhata, ilusat loodust nautida ja ka mõne hea foto teha.
Kena suve ja häid pilte soovides:)
tekst ja fotod
Marko Vilberg
TTÜ fotoklubi
)
)
)
)
)
